Kuidas aeg nii kiiresti läheb

Täpselt 34 päeva veel on minu elukohaks Ascheberg, Germany. Ma teadsin alati, et see aeg läheb ruttu. Aga usun, et meile kõigile vahetusõpilastele tuleb reaalsus ikkagi shokeeriv. Ilma naljata ma ütlen, et vahetusaasta lõpp, kui sa oled ära õppinud keele, tunned ennast pereliikmena, oled leidnud sõbrad, naudid kooliskäimist, oled elu-oludega kohanenud.. see kõik on palju palju raskem, kui algus. Ma ei oleks elus arvanud, et lõpus selliseid emotsioone on, nagu mul on. Ilmselt selle pärast, et ma ei uskunudki kunagi, et ma siin ära harjun ja koduselt tundma hakkan. Samuti ei uskunud ma, et oma inimesed leian. Sest suures plaanis ei tunne ma endiselt, et saksamaa päris minu koht oleks. Siiski aga on palju asju, mis mind siin hoiavad. Kui keegi luges siis, kirjutasin oma saksak postituses, et mul on suur hirm tagasi eestisse minna. Mul on lihtsalt hirm, et mulle ei meeldi seal ka. Aga seal on mul veel rohekem olulisi asju. Miks on elus nii. Miks ma ei saa enam mitte kuskil ennast täiesti õnnelikuna tunda. Sest mu süda on jaotatud kahe täiesti erineva elu vahel. Ilmselgelt meeltesegadus ja kõik. Ma tean, et aeg annab vastused kõigele. Ka sellele hirmule, et kas eestis olles tuleb kodutunne ja kas saan hakkama seal kohanemisega. Ilmselt ikka saan. Aga see kõik teebki mulle hirmu. Need mõtted ja tunded. No ei saa lihtsalt mõelda et, küll aeg annab vastused, ikkagi tuleb vahest hirm.