Vaheaja viimasel kolmapäeval sai teoks üks minu lapsep6lveunitusi. L6puks ometi 6nnestus mul oma silmaga päris kaelkirjakut näha. Muidugi olid k6ik teised elukad ka huvitavad, aga kui kaelkirjakud ikka päris lähedale tulid, hakkasin jälle nutma. No see oli t6esti üks ilus ilus hetk... :)
Vaatan mina siis rahulikult oma kalakesi, kui Alex korra ütleb, et näe, vaata korra siia. Ma loll siis vaatasin ja seal oli suuuuur karvadega ämblik. Muidugi ma polnud selleks üldse valmistunud ja ehmatasin nii ära, et kiljatasin üle kogu ruumi. Minu ees seisvad tädikesed ehmatasid ka ära ja mina muidugi hakkasin jälle nutma... Emotsioonid, emotsioonid...
Ikka megasuur oli see tiigerpüüton. Mina seda fotot ei teinud, sest ma ei julgenud teda üldsegi vaadata. Kuna ma m6tlesin, et kui see madu ennast nüüd veel liigutab ka, siis ma ei saa enam kunagi rahus magada. Lihtsalt jube m6elda, et nii suured maod üldse eksisteerivad.
leidsin oma teise Alfonsi :D
No comments:
Post a Comment