The Secrets of Exchange

Exchange is strange because you live two lives. Not just in the sense of where you came from and where you are now, but something more than that. You have the life you show on Facebook and the wicked pictures you post on Instagram and the fun, Yfu outings you write about in your blog, but what nobody knows until they get there is what’s beneath that surface. No one back home hears about when you sat in the bathroom and cried on the first day of school because your classmates just blankly stared at you when you walked into the classroom. Nobody knows about the times when your host mom washes your laundry and it takes a week to dry. No one hears about the times when you cry when you wake up and count the days until you’re back home. Nobody hears about the silent dinners with your host family when they aren’t up for talking. No one hears about the times you’re yelled at for things that you can’t even control. No one knows about the nights when your host dad texts you at 11:30, telling you it’s time to come home. See, people don’t hear about each and every strand of hair you have to remove from the drain every time you finish taking a shower, in an attempt to not annoy your host family. Nobody hears about the hours spent studying the language. Nobody hears about the shitty feeling you get when you realize that you were probably only invited to this party because you’re foreign and the boys want to get you drunk. Exchange is hard, and this is what nobody realizes. Exchange is dry skin, terrible breakouts, brittle nails and hair that falls out. Exchange is not always fitting in. Exchange is inevitably feeling pathetic sometimes.

But that’s where the magic lies. This is the reason why we grow. If we weren’t pushed to our emotional limits, we wouldn’t become completely different people. Exchange makes you sympathetic, tolerant, adaptable, more chilled out. The bad things make the good things that much sweeter. Exchange life is life to the utmost extreme, and once you’ve lived it, you’ll never be the same again.

Exchange is learning to deal.

Exchange is gaining grace.

My best friends

Nädalavahetus algas juba reede hommikul, kui bussiga Tallinnasse sõitsin. Läksin siis sinna, et teha Yfu keeletuuri raames presentatsiooni. Koht, kuhu minema pidin, oli Kadrioru Saksa Gümnaasium. Kui kuidagi oma käsitsijoonistatud kaardi abil kohale jõudsin, nägin kohe Annat, vahetusõpilast Saksamaalt. Läksime istusime ja ootasime teisi. Varsti jõudsis teine vahetusõpilane Hannah ka ja siis juba tuli Beatrisa, kes KSG-s õpib. Panime joped ära ja läksime sööklasse. Beatrisa sõi lõunat ja ma nägin Hannat, kes oli ka meiega Saksamaal vahetusaastal!!! :)

 Mein Wochenende ist schon am Freitag, als ich nach Tallinn gefahren bin, angefangen. Da musste ich die Yfu Präsentation machen. Das war in eine Deutsche Schule wo auch meine Freundin Beatrisa ist. Als ich dahin gegangen bin, hab ich sofort Anna gesehen. Sie ist Austauschschülerin aus Deutschland. Wir gequatscht und weisst ihr was? Sie wohnt in der Nähe von Münster!!! :) Dann ist noch eine andere Asutauschschülerin, Hannah gekommen. Hannah ist in Münster geboren und wohnt jetzt in eine andere Stadt in NRW :)

Wenn Beatrisa kam, sind wir erst ins Cafe gegangen und sie hat ihr Mittagessen gegessen. Da habe ich Hanna gesehen! Sie war auch mit uns in Deutschland!!! :)

Läksime siis lõpuks klassi, mis asus viiendal korrusel. Sinna jõudes hingeldasime veits ja hakkasimegi oma esitlusega peale. Klassis oli ainult 10 õpilast ja õpetaja oli neil hästi tore ja sõbralik. Presentatsioon läks hästi ja minu osa tuli õigesti välja (kindlasti sellepärast, et olin seda kodus eelnevalt vanematele ette lugenud :D) !

Für die Präsentation müssten wir zum fünfte Stock klettern, das war anstrengend :D Aber die Klasse war ganz klein, nur 10 Schüler und die Lehrerin war sehr nett. Mit dem Präsentation ist alles gut gelaufen und ich habe mein Teil ganz gut geschafft. Wahrscheinlich weil ichs vor meinem eltern geübt habe :D

Peale presentatsiooni sõitsin linna ja sain Signega kokku. Läksime Yfu kontorisse, kus täitsin majanduskulude aruannet ja lobisesime niisama Agnesega. Signe tegi teed ja leidsime veel koolitusest järele jäänud vahvlid, mis ka ära sõime :D

Danach bin ich in die Stadt gefahren und hab da Signe getroffen. Erst sind wir zur Yfu Kontor gegangen und ich hab da einen Papier eingefüllt. Signe hat mit Tee und Waffeln gebracht und wir haben uns ganz schön chilligen gemacht :D

Edasi jalutasime ringiga läbi vanalinna tagasi solarise juurde ja tegime nostalgilise külaskäigu subwaysse.  Ja siis juba pidingi trammile kiirustama ja jätsime hüvasti. Igastahes oli tore pärastlõuna :)

Danach sind wir durch die Altstadt gelaufen und dann nochmal essen gegangen. Und dann müssten wir schon tschüss sagen :( aber es war ein schöner Nachmittag :)

Eile õhtul käisime Kerttuga kohvikus, kus sõin jäätist tänu millele mul külm hakkas. See nädalavahetus oli koguaeg  kuidagi nii külm olla :D Igastahes siis läksime meile ja chillisime kella üheni, kuni Kerttu koju läks. Meil oli väga tore ja armas üle pika aja lihtsalt maast ja ilmast lobiseda ning naerda <3

Gestern sind wir mit meine Beste Freundin Kerttu ins Cafe gegangen. Da haben wir lecker Eis gegessen, aber danach war es so sehr kalt, überhaupt bin ich dieses Wochenende die ganze Zeit gefriern :D Nach dem Cafe sind wir zu mir nach Hause gegangen und da einen Chilligen gemacht. Es war richtig schön nach der lange Zeit wieder mit Kerttu setzen und sprechen und lachen <3

What is an exchange year?

Exchange is change. Rapid, brutal, beautiful, hurtful, colorful, amazing, unexpected, overwhelming and most of all constant change. Change in lifestyle, country, language, friends, parents, houses, school, simply everything.

Exchange is realizing that everything they told you beforehand is wrong, but also right in a way.

Exchange is going from thinking you know who you are, to having no idea who you are anymore to being someone new. But not entirely new. You are still the person you were before but you jumped into that ice cold lake. You know how it feels like to be on your own. Away from home, with no one you really know. And you find out that you can actually do it.

Exchange is thinking. All the time. About everything. Thinking about those strange costumes, the strange food, the strange language. About why you’re here and not back home. About how it’s going to be like once you come back home. How that boy is going to react when you see him again. About who’s hanging out where this weekend. At first who’s inviting you at all. And in the end where you’re supposed to go, when you’re invited to ten different things. About how everybody at home is doing. Thinking about what’s right and what’s wrong. About how stupid or rude you just were to someone without meaning to be. And about what the hell that guy just said. About the point of all this. About the sense of life. About who you want to be, what you want to do. And about when that English essay is due, even though you’re marks don’t count. About whether you should go home after school, or hang out at someone’s place until midnight. Someone you didn’t even know a few months ago.

Exchange is people. Those incredibly strange people, who look at you like you’re an alien. Those people who are too afraid to talk to you. And those people who actually talk to you. Those people who know your name, even though you have never met them. Those people, who tell you who to stay away from. Those people who talk about you behind your back, those people who make fun of your country. All those people, who aren’t worth your giving a damn. Those people you ignore. And those people who invite you to their homes. Who keep you sane. Who become your friends.

Exchange is music. New music, weird music, cool music, music you will remember all your life as the soundtrack of your exchange. Music that will make you cry because all those lyrics express exactly how you feel, so far away. Music that will make you feel like you could take on the whole world.

Exchange is uncomfortable. It’s feeling out of place, like a fifth wheel. It’s talking to people you don’t like. It’s trying to be nice all the time. It’s bugs.. and bears. It’s cold, freezing cold. It’s homesickness, it’s awkward silence and its feeling guilty because you didn’t talk to someone at home. Or feeling guilty because you missed something because you were talking on Skype.

Exchange is great. It’s feeling the connection between you and your host parents grow. It’s knowing in which cupboard the peanut butter is. It’s meeting people from all over the world. It’s having a place to stay in almost every country of the world. It’s cooking food from your home country and not messing up. It’s seeing beautiful landscapes that you never knew existed.

Exchange is exchange students. The most amazing people in the whole wide world. Those people from everywhere who know exactly how you feel and those people who become your absolute best friends even though you only see most of them 3 or 4 times during your year. The people, who take almost an hour to say their final goodbyes to each other.

Exchange is falling in love with this amazing, wild, beautiful country. And with your home country.

Exchange is frustrating. Things you can’t do, things you don’t understand. Things you say, that mean the exact opposite of what you meant to say. Or even worse…

Exchange is understanding.

Exchange is unbelievable.

Exchange is nothing like you expected it to be, and everything you wanted it to be.

Exchange is not a year in your life. It’s a life in one year.

Exchange is the best year of your life so far. Without a doubt. And it’s also the worst. Without a doubt.

Exchange is something you will never forget, something that will always be a part of you. It is something no one back at home will ever truly understand.

Exchange is growing up, realizing that everybody is the same, no matter where they’re from. That there is great people and douche bags everywhere. And that it only depends on you how good or bad your day is going to be. Or the whole year. And it is realizing that you can be on your own, that you are an independent person. Finally. And it’s trying to explain that to your parents.

Exchange is dancing in the rain for no reason, crying without a reason, laughing at the same time. It’s a turmoil of every emotion possible.

Exchange is everything. And exchange is something you can’t understand unless you’ve been through it !
-Patricia

Danke dass ihr alle ein Teil von dieses Jahr wart! Ich vermisse euch! Ich vermisse mein Austauschjahr.

YFU weekend !

Tere kallid lugejad! Tahan teiega jagada oma ülimalt lahedat nädalavahetust.

 

Eelmise postituse lõpus kirjutasin, et plaanin Yfus rohkem midagi vabatahtlikuna ära teha. Ja nii ma haarasingi kohe jooksval härjal sarvist ning registreerisin end keeletuuri tiimi. Keeletuur on siis selline tuur, kus (endised)vahetusõpilased käivad koolides õpilastele presentatsioone tegemas. Täpsemalt käsitleme teemasid kultuur, keeled ja vahetusaasta.

Sellel nädalavahetusel toimuski meie tuuri koolitus. Selleks tuli mul kõigepealt sõita Tallinnasse ning sealt viis Yfu buss meid kuskile Raplamaa metsadesse, täpsemalt Varjula külalistemajja. Saime kokku Balti Jaamas, ning kohe kui Karinat, Signet, Beatrisat ja Jennyt nägin, läks meil üks pidu lahti. Terve bussisõidu naersime ja lobisesime ja laulsime ja mida kõike veel :D

Tegelikult oligi terve see koolitus üks paras kõhulihaste treening. Kui jõudsime koolituspaika, toimusid meil sessioonid kuni õhtuni. Hiljem pakkisime fleiereid ja ajakirju ning lobisesime, kuulasime muusikat, laulsime, tantsisime kuni kõik magama jäid :D 

Kaks päeva Yfu perekonna keskel läksid väga kiiresti ja see andis mulle nii tohutult palju energiat juurde. Nüüd tagantjärgi mõeldes ei saa aru, miks ma juba varem mõnele üritusele ennast ei registreerinud. See on tõesti uskumatu, kui väga ma neid inimesi tegelikult igatsesin. Ma olen tänulik selle kogemuse ja selle perekonna eest. Minu Yfu Eesti <3

In meinem letzten Blogpost habe ich geschrieben, dass ich etwas mehr für Yfu machen möchte. Und so habe ich die Chance genutzt und mich für eine Sprachtour registriert. Es sieht so aus dass die Austauschschüler verschiedene Schulen besuchen und Unterricht über Kultur, Sprachen und das Austauschjahr geben. 

Dieses Wochenende habe ich mit Yfu Leuten auf einem Vorbereitungsseminar verbracht. Eigentlich war es mehr wie ein heftiges workout für Bauchmuskeln, weil wir so viel gelacht haben :D Als ich meine Freunde Karina, Signe, Beatrisa und Jenny gesehen hab, ging es sofort los mit dem Lachen :D Aber wir haben auch viel gelernt und uns ganz gut für sie Präsentationen vorbereitet. Am Abend haben wir Flyer sortiert und nachher viel gequatscht, Musik gehört und getanzt bis alle eingeschlafen sind :D

   
Die zwei Tage mit der Yfu Familie gingen ganz schnell, aber es hat mir richtig viel Energie gegeben. Jetzt denke ich: "warum hab ichs nicht schon früher gemacht?". Es ist krass wie sehr ich die Leute eigentlich vermisst habe. Bin so dankbar für diese Erfahrung und für diese grosse Familie. Mein Yfu Estland <3

 

 :)))

Für meine deutsche Leute

Liebe Freunde ich muss mich entschuldigen weil ich mit euch fast kein Kontakt habe und mein Blog hat auch gedauert. Natürlich habe ich euch nicht vergessen. Ihr bleibt immer im meinem Herz .

Deswegen ist es auch schwer hier zu gewöhnen. Ich habe versucht wenig Kontakt mit Deutschland haben weil sonst ist es unmöglich dass mir besser wird.

Am Anfang so 2 Tage war eigentlich ganz gut aber wenn diese erste Fröhlichkeit vorbei war ging es mir immer schlechter. Habe kein Motivation und fühle mich alleine. Ich bitte eure Verständnis. Natürlich ist es ja schwer vorzustellen was ich fühle. Ungefähr sowas das das Jahr war garnicht passiert.. es scheint manchmal wie ein Film. Ich habe mich so geändert aber hier ist alles genauso wie es war und Leute verstehen das nicht. Die erwarten dass ich bin so wie ich war...

Ich habe mich mit mein Gehirn entschieden hier zu bleiben. Ich habe mir gesagt dass es ist die richtige Entscheidung.. trotzdem passiert es jeden Tag dass ich einfach nicht mehr schaffe und wieder weine. Ich habe versucht mit Leute reden aber niemand versteht warum ich traurig bin. Leute fragen mich was ist passiert. Wie kann Mann überhaupt sowas fragen. Was ist passiert? Aha vielleicht das dass ich meine Leben in Deutschland verloren habe ??

...hab mir Arbeit gesucht. Ich arbeite immer 13h wie ein Robot. Dachte schon ich bin hier gewöhnen aber wenn ich denn ein Tag frei hatte, ging es mir wieder.scheiße.

Ich weiß ich bin stark. Das hat mir schon mein Austausch gezeigt. Nur das schlimmste ist alleine zu sein. Aber mit fast drei Wochen hab ich verstanden das nur ich kann mich selbst motivieren. Meine Zukunft liegt im meine Hände. Ich brauche kein Mitleid.

Manche von euch haben gesagt dass es wird schwer ohne mich. Aber ich bin nur ein Person. Könnt ihr Vorstellen wie es wäre wenn ihr in einem Moment alle Leute lassen musst? Alle die ihr für ein Jahr hattet.

Ich vermisse euch
<3

Postitus #100 Viimane minu vahetusaasta kohta.

Eelmisel kolmapäeval olin juba plaanid teinud, et kooli sõidan ja viimast korda kunstitunnis käin ja veel kõigiga hüvasti jätan. Kuna mul oli aga jube stress kogu selle äramineku suhtes, siis ega ma eriti magama jääda ei saanud. Ja kunagi vastu hommikut muidugi ei kuulnud äratust. Okei, sõitsin taxibussi peatusesse ja seal oli kiri, et bussid ei sõida, kuna tööehitus. No mida kokkusattumust :s
Pakkisin siis kodus kohvrit ja pärastlõunal sõitsin Münsterisse. Käisime musiga õhtul vapianos söömas ning hiljem linnas jalutamas. See oli nii nii ilus... <3 
Neljapäeval oli plaan kell 6.34 rong võtta ja Aschebergi sõita. Me tõesti ei tea, aga kuidagi tegin silmad lahti alles kell 6.04. Muidugi ma ei jõudnud siis bussi võtta ja rongijaama sõita. See oli õudne, kuna mu viimane päev ju... Võtsin bussi kell 6.43 mis sõitsis otse Lüdinghausenisse (kooli). Pilet maksis 7eur kuigi sõit ainult pool h. Ei, normaalne. Aga Alex rahustas mu maha, et see pole maailmalõpp.. Kooli ma jõudsin õnnelikult ja tundi minnes mõistsin, et ma ei ole mitte kunagi enam selle kooli õpilane... Nautisin igat hetke selles päevas.
Mickiga pidin esimesena hüvasti jätma. Siis veel Maggi ja paljud teised. Ning kõige lõpuks pidin keset bio tundi ära minema, et varasemale bussile jõuda. Kõik tulid lihtsalt kaasa. Jätsime hüvasti ja läksin bussi. Paar minutit hiljem jooksid mu parimad sõbrannad sinna ja bussijuht kutsus mu uuesti bussist välja ning tegi meist pilti :)

 

Natalia kingitus mulle, ullalla <3

 

 mu armsad :´)

   Koju sõites nutsin. Aga üldiselt ei nutnud see aeg üldse palju, pigem kartsin lihtsalt.
Kodus võtsin ruttu asjad ja kimasin rongile. Sain Münsteris Heleniga kokku. Läksime jäätist sööma. Üks kord veel mainin, et mul on maailma parim tugiisik!! <3 Alex lendas ka live ja istusime veel ning siis tegime veel Heleniga fotosid ja juba jätsimegi hüvasti...
Läksime Alexiga tema poole ja juba hakkasgi Saksa - usa mäng. Minu viimane õhtu. Minu viimane Krombacher..... Aga mäng oli iseenesest kena muidugi ja pärast pidin juba sättima hakkama. Thomas andis mulle veel kingituse, mis mind ja Alexit väga üllatas. Hästi, hästi suurepärased inimesed on ikka minu ümber. Jalutasime veel kolmekesi Jani töö juurde ja jätsin hüvasti.

 

Ning vaikselt sõitsimegi musiga rongijaama. Aeg läks ruttu ja oligi see hetk käes. Minu vahetusaasta kõige raskem hetk...jätsime Alexiga hüvasti ja sõitsin Aschebergi. Seal lobisesime veel vennaga ja pakksisin kõik asjad lõpuni, kuigi juba hiljaöö oli. Läksin magama, ilusti 5h, selle üle hea meel ja hommik algas rõõmsalt. Papa tegi nii hea hommikusöögi ja pärast seda viis ta mind Rheine´i. Seal siis väljus Yfu buss. Kui papaga hüvasti jätsime, sain aru, et ta polegi mu papa enam. Kuidagi eriti hüsteeriliselt nutsin seal...

...aga siis sain tuttvaks Eneliga, kes on Eestist ja tuju läks kohe poole paremaks. Istusin tema juurde ja lobisesime. Alguses ei tulnud üldse eesti keel ja kui lõpuks tuli, läks ikka jutt tihti saksakeelseks üle.. Sõit oli siis esmalt Bremenisse, seal tuli Kate Hollandist peale!!!! See oli mu suurim rõõm ja üllatus <3 Veel lahedaid tuli ja sõit oli lõbus. Next stop Hamburg. Seal tuli megalt inimesi. Sain lähemalt tuttavaks Jennyga Pärnust, juba igatsen teda..

Kui jõusime Berliini läksime korra tubadesse ja siis kohe sööma. Samal ajal saabusid edasi bussid ja autod.Nägin Jaakkot ja mingiaeg jõudis Karina ja see oli ilus. Me oleme nii nii lähedaseks saanud.. Sellel päeval meil programmi ei olnud. Küll aga laupäev - esmaspäev. Tegime workshope ja muidu ülesandeid. Meil olid kodugrupid, kus olid ainult eestlased. Üleüldse oli eestlasi Yes-il väga palju, nii 50 ringis + need vahetusõpilased, kes Eestis vahetusastal olid ja puhtalt keele ära õppinud.

 

???

yea 

:D

Rahvast oli 600 ringis. Otsisin terve aja Blankat ja lõpuks leidsingi ta. Lobisesime nii palju ja selline tunne oli, nagu poleks seda 10 kuud pausi olnudki. Vahest tunned tõesti oma inimesed kohe ära ja see sõprus jääbki <3

Yes-i viimasel õhtul vaatasime Saksa - algeeria mängu. Väga võimas oli, eriti võimas muidugi, kui Saksa ikka lõpuks ära võitis :) Pärast seda tegid väga paljud pidu. Ma chillisin niisama mõne teise rahulikumaga ja kuskil kella 5 aeg läksin magama. Kell 8 olime juba hommikusöögil ning kell 10 väljus meie buss. Enamus bussid siiski väljusid varem, niiet tegelikult koosneski see öö hüvastijättudest... see on üks osa vahetusõpilaste elust .

 

Igaljuhul, bussisõit läks ikka väga väga kiiresti tegelikult. Pidevalt olid söögipeatused ja bussis oli ka koguaeg süüa. Eesti komme ja vett ja kõike oli :D Öö oli raske, sest ruumi oli üsna vähe. Kuskil öösel peatusime Leedus. Leidsin wifi ja juba sõitsimegi edasi. Hommik Riias oli lahe selle poolest, et see kohvik, kus sõime oli väga kodune ja maitsvad toidud. Siis oli meil veel vaba aega Riias. Me kogunesime kaubahalli ette ja hakkasime eesti laule laulma. Mõned inimesed jäid seisma ja kuulama isegi :D Läbi linna kõndides laulsime veel ka. Ja no oli ühtekuuluvuse ja uhkuse tunne meie keele üle. Oli <3

 

viele Koffer

 

esimene kokkupuude leivaga, Poola

 

esimene kokkupuude oravakommidega..

 

 

bussis olid jaaniussid :):)

 

midagi oli puudu veel :p

Varsti sõitsime edasi. Ees ootas piknik rannas. Ausaltöeldes olid kõik juba väga väsinud, kõhud täis ja tahtsid ruttu koju jõuda. Aga kui lõpuks randa jõudsime, ootas meid üks auto Yfu Eesti vabatahtlikega. Laual olid kõikvõimalikud eesti toidud; kohukesed, hapukurgid, must leib, merevaik, igasugused maiustused ja joogid ja palju muud. Kõik olid järsku jube näljased ja essana tormati kohukeste juurde :D Niiiiiiiiiii hea oli !!! Aitäh Yfu !!!!!

Siis chillisime veel mere ääres. Tegime pilte ja mänge ja teised matsid Kaarli liiva alla jne lollused. Aga supertore oli :D Ja juba me sõitsimegi edasi, suunaks Pärnu. Bussis laulsime palju, palju. Kui Pärnu jõudsime, sai pärnakatega hüvasti jäetud. Hakkasin ise ka väga nutma, kui rukkililli nägin. No nii ilus.
   Edasi sõit Tallinnasse läks üsnagi ruttu. Ikka laulsime ja tantsisime seal bussis. Keegi ei suutnud enam rahulikult istuda. Need emotsioonid nii selgelt meeles veel :) vaikselt jõudsimegi Toompeale, muusika mängis ja ärevus oli mega suur. Vaatasin kohe aknast, kas emmet näen ja seal ta oligi. Jooksin ruttu välja ja pisarad voolasid nii nii tugevasti ja kallistasime sada aastat :) Issi ja onu Erki olid veel ka seal ja ma olin nii nii õnnelik sellel hetkel! Siiamaani olen !

Jätsime teistega hüvasti. Kõigil pisarad voolasid. Me oleme kõik midagi nii erilist läbi elanud. Kes seda teinud on, need teavad ja sõnu pole vaja.. <3

Ma armastan teid .
Ma armastan elu .

Minu lahkumispeost

Reedel magasin sisse, buss läheb 7.20, aga silmad tegin lahti alles 7.13. Õnneks viis Moni mu kooli ära. Muidu oleks ükskõik olnud, aga pidin raamatud ära andma. Filosoofias käisin ka 2h. Sealne õps on ühtlasi minu koolitugiisik. No nii imelik oli hüvasti jätta ja mõelda, et see inimene, kes mind nii palju aidanud on, pole enam keegi mulle..

Pärast kooli sain Elliga koju. Kuna ta täna Guatemaalasse lendab, siis pidime ka juba hüvasti jätma. Elli oli siis üleüldse kõige esimene inimene, kes mind ja Nataliat koolis aitas ja kõiki asju seletas.

Õhtul sõitsin Münsterisse ja laupäeval ennelõunal juba tagasi Aschebergi. Chillisin Carina ja Michiga veidi ja ka ülejäänud perega ning koristasin oma tuba. Kella 17-sega sõitsin tagasi Münsteri. Olin juba väsinud ja 19ni vist lebos. Siis tegin kiire kõne emmele ja sõitsime musiga Aassee äärde Saksa-Ghana vaatama. Seal põrkasin juhuslikult Heleniga (tugiisik) kokku, lahe :)
   Mängu vaatasime kuni 1:1 oli ja siis pidime rongile jooksma. Kell 23 olime Aschebergis ja üsna ruttu spatti ära :)

Pühapäeval pärast hommikusööki hakkasime juba vaikselt ettevalmistusi tegema. Kohati olid ikka jube kurvad hetked mul. Aga muidu edenes kõik hästi ja saime asjad kiiresti sätitud. Läksime Alexiga jalutama ja pärast lebotasime veel veidi.

Kell 15 tuli Katy, sõitsime õega talle rongivastu. Vahepeal oli Micki ka veel jõudnud ja Anka. Sõime juba pere ja paari külalisega ja vaikselt hakkas rahvast juurde tulema. Aschebergi sõbrannadel oli eile lõpuball, nad siis tulid hiljem, aga kõik koos oli üle 20 inimese. Ülimalt super oli! Gino ja Nelly tegid koguaeg huumorit ja no nendega ju ei hakka igav :D

Mulle toodi nii palju ja nii armsaid kingitusi, ma olin väga üllatunud, kui paljud inimesed kirjutasid, et nad jäävad mu rõõmsameelsust ja huumorisoont igatsema. Armas, aga ma olen alati tundnud, et saksa keeles ei saa ju normaalselt nalja teha :D

Uskumatu, ma lõpuks olen oma inimesed leidnud ja nüüd tuleb neile kõigile litsalt tschüss öelda ja ongi aeg läbi. Ma ei tea, jube on olla. 

Eile, esmaspäeval sõitsime Alexiga Nordkirchenisse lossi vaatama. Ilus oli, pärast õhtul saatsin musi rongile ja üritasin ise pakkimisega tegeleda. Naja, väsinud olen, aga magada ei saa. Täna ka kooli ei länud, kuna miljon asja teha. Yaya, ma siis lähen tegelengi edasi, kena jaani veel ! :)

minu vahetusaasta viimased nädalad....

Ei, ma ei suuda kirjutada. Mul läheb hästi ja ma naudin, aga tegelikult on ikka jube raske. Kindlasti palju raskem, kui aasta tagasi Eestist äraminek....

Pildid siin ja proovin midagi kirjutada.... ohhhhh

Sest meil oli suur torm eelmisel nädalal...minu maakonnas kaotas 6 inimest elu ja väga palju muud juhtus...loodus näitab ennast..

Igaljuhul on linn ikka veel natuke katki, rongid ei s6itnud ja jaamas oli megapalju inimesi ja järjekorrad ulatusid uksest välja....

koju sain, kui Moni mulle l6puks venna autoga järele tuli 

sest neid lippe ju müüakse Münsteris :)

mingipäev jooksin Aasee ääres, ilm oli juba vähe s6bralikum :)

natuke on muutunud mu toa dekoratsioon v6rreldes septembriga..

mingipäev oli jälle mingi kamm rongiga ja k6ik inimesed, kes Dortmundist Münsterisse s6itsid, pidid Aschebergis maha tulema ja millegipärast järgmist rongi ootama, kuna see sama rong, milles nad olid, s6itis tagasi Dortmundi...

Aschebergis enneolematult palju rahvast :D

minu tunnistus ! =)

öösel bussis, pärast seda kui hispaania Hollandilt pähe sai :D :D :D

minu esimene Bretzel,

alles nüüd :D

joa :D

see päev, kui saksa väga palju skoori tegi !!!

public viewing Münsteris :)

Mit meine beste Leute im Kunst, mein lieblings Unterricht!

 ich werde euch alle vermissen 

...

eile, maailma k6ige parema sakslasega :)

<3

Täna s6itsime Dülmenisse, algul olime Alexi ema juures, tegime niisama fotosid :D

Ja pärast Alexi onutütre sünnipäeval, 

ta oli lihtsalt nii armas ja ta lemmiks6na on muidugi "megi" :D

kui koju j6udsin, selgus, et meil on nüüd kiisu !

kas on armsamaid ülatusi ? 

Jahh, see ta oli....parem segane postitus, kui üldse mitte postitus ! Ma soovin k6igile ilusat suve ja andke palun andeks, ma lihtsalt ei suuda ega oska oma emotsioonidest siia kirjutada :/

Tsau <3