Für meine deutsche Leute

Liebe Freunde ich muss mich entschuldigen weil ich mit euch fast kein Kontakt habe und mein Blog hat auch gedauert. Natürlich habe ich euch nicht vergessen. Ihr bleibt immer im meinem Herz .

Deswegen ist es auch schwer hier zu gewöhnen. Ich habe versucht wenig Kontakt mit Deutschland haben weil sonst ist es unmöglich dass mir besser wird.

Am Anfang so 2 Tage war eigentlich ganz gut aber wenn diese erste Fröhlichkeit vorbei war ging es mir immer schlechter. Habe kein Motivation und fühle mich alleine. Ich bitte eure Verständnis. Natürlich ist es ja schwer vorzustellen was ich fühle. Ungefähr sowas das das Jahr war garnicht passiert.. es scheint manchmal wie ein Film. Ich habe mich so geändert aber hier ist alles genauso wie es war und Leute verstehen das nicht. Die erwarten dass ich bin so wie ich war...

Ich habe mich mit mein Gehirn entschieden hier zu bleiben. Ich habe mir gesagt dass es ist die richtige Entscheidung.. trotzdem passiert es jeden Tag dass ich einfach nicht mehr schaffe und wieder weine. Ich habe versucht mit Leute reden aber niemand versteht warum ich traurig bin. Leute fragen mich was ist passiert. Wie kann Mann überhaupt sowas fragen. Was ist passiert? Aha vielleicht das dass ich meine Leben in Deutschland verloren habe ??

...hab mir Arbeit gesucht. Ich arbeite immer 13h wie ein Robot. Dachte schon ich bin hier gewöhnen aber wenn ich denn ein Tag frei hatte, ging es mir wieder.scheiße.

Ich weiß ich bin stark. Das hat mir schon mein Austausch gezeigt. Nur das schlimmste ist alleine zu sein. Aber mit fast drei Wochen hab ich verstanden das nur ich kann mich selbst motivieren. Meine Zukunft liegt im meine Hände. Ich brauche kein Mitleid.

Manche von euch haben gesagt dass es wird schwer ohne mich. Aber ich bin nur ein Person. Könnt ihr Vorstellen wie es wäre wenn ihr in einem Moment alle Leute lassen musst? Alle die ihr für ein Jahr hattet.

Ich vermisse euch
<3

Postitus #100 Viimane minu vahetusaasta kohta.

Eelmisel kolmapäeval olin juba plaanid teinud, et kooli sõidan ja viimast korda kunstitunnis käin ja veel kõigiga hüvasti jätan. Kuna mul oli aga jube stress kogu selle äramineku suhtes, siis ega ma eriti magama jääda ei saanud. Ja kunagi vastu hommikut muidugi ei kuulnud äratust. Okei, sõitsin taxibussi peatusesse ja seal oli kiri, et bussid ei sõida, kuna tööehitus. No mida kokkusattumust :s
Pakkisin siis kodus kohvrit ja pärastlõunal sõitsin Münsterisse. Käisime musiga õhtul vapianos söömas ning hiljem linnas jalutamas. See oli nii nii ilus... <3 
Neljapäeval oli plaan kell 6.34 rong võtta ja Aschebergi sõita. Me tõesti ei tea, aga kuidagi tegin silmad lahti alles kell 6.04. Muidugi ma ei jõudnud siis bussi võtta ja rongijaama sõita. See oli õudne, kuna mu viimane päev ju... Võtsin bussi kell 6.43 mis sõitsis otse Lüdinghausenisse (kooli). Pilet maksis 7eur kuigi sõit ainult pool h. Ei, normaalne. Aga Alex rahustas mu maha, et see pole maailmalõpp.. Kooli ma jõudsin õnnelikult ja tundi minnes mõistsin, et ma ei ole mitte kunagi enam selle kooli õpilane... Nautisin igat hetke selles päevas.
Mickiga pidin esimesena hüvasti jätma. Siis veel Maggi ja paljud teised. Ning kõige lõpuks pidin keset bio tundi ära minema, et varasemale bussile jõuda. Kõik tulid lihtsalt kaasa. Jätsime hüvasti ja läksin bussi. Paar minutit hiljem jooksid mu parimad sõbrannad sinna ja bussijuht kutsus mu uuesti bussist välja ning tegi meist pilti :)

 

Natalia kingitus mulle, ullalla <3

 

 mu armsad :´)

   Koju sõites nutsin. Aga üldiselt ei nutnud see aeg üldse palju, pigem kartsin lihtsalt.
Kodus võtsin ruttu asjad ja kimasin rongile. Sain Münsteris Heleniga kokku. Läksime jäätist sööma. Üks kord veel mainin, et mul on maailma parim tugiisik!! <3 Alex lendas ka live ja istusime veel ning siis tegime veel Heleniga fotosid ja juba jätsimegi hüvasti...
Läksime Alexiga tema poole ja juba hakkasgi Saksa - usa mäng. Minu viimane õhtu. Minu viimane Krombacher..... Aga mäng oli iseenesest kena muidugi ja pärast pidin juba sättima hakkama. Thomas andis mulle veel kingituse, mis mind ja Alexit väga üllatas. Hästi, hästi suurepärased inimesed on ikka minu ümber. Jalutasime veel kolmekesi Jani töö juurde ja jätsin hüvasti.

 

Ning vaikselt sõitsimegi musiga rongijaama. Aeg läks ruttu ja oligi see hetk käes. Minu vahetusaasta kõige raskem hetk...jätsime Alexiga hüvasti ja sõitsin Aschebergi. Seal lobisesime veel vennaga ja pakksisin kõik asjad lõpuni, kuigi juba hiljaöö oli. Läksin magama, ilusti 5h, selle üle hea meel ja hommik algas rõõmsalt. Papa tegi nii hea hommikusöögi ja pärast seda viis ta mind Rheine´i. Seal siis väljus Yfu buss. Kui papaga hüvasti jätsime, sain aru, et ta polegi mu papa enam. Kuidagi eriti hüsteeriliselt nutsin seal...

...aga siis sain tuttvaks Eneliga, kes on Eestist ja tuju läks kohe poole paremaks. Istusin tema juurde ja lobisesime. Alguses ei tulnud üldse eesti keel ja kui lõpuks tuli, läks ikka jutt tihti saksakeelseks üle.. Sõit oli siis esmalt Bremenisse, seal tuli Kate Hollandist peale!!!! See oli mu suurim rõõm ja üllatus <3 Veel lahedaid tuli ja sõit oli lõbus. Next stop Hamburg. Seal tuli megalt inimesi. Sain lähemalt tuttavaks Jennyga Pärnust, juba igatsen teda..

Kui jõusime Berliini läksime korra tubadesse ja siis kohe sööma. Samal ajal saabusid edasi bussid ja autod.Nägin Jaakkot ja mingiaeg jõudis Karina ja see oli ilus. Me oleme nii nii lähedaseks saanud.. Sellel päeval meil programmi ei olnud. Küll aga laupäev - esmaspäev. Tegime workshope ja muidu ülesandeid. Meil olid kodugrupid, kus olid ainult eestlased. Üleüldse oli eestlasi Yes-il väga palju, nii 50 ringis + need vahetusõpilased, kes Eestis vahetusastal olid ja puhtalt keele ära õppinud.

 

???

yea 

:D

Rahvast oli 600 ringis. Otsisin terve aja Blankat ja lõpuks leidsingi ta. Lobisesime nii palju ja selline tunne oli, nagu poleks seda 10 kuud pausi olnudki. Vahest tunned tõesti oma inimesed kohe ära ja see sõprus jääbki <3

Yes-i viimasel õhtul vaatasime Saksa - algeeria mängu. Väga võimas oli, eriti võimas muidugi, kui Saksa ikka lõpuks ära võitis :) Pärast seda tegid väga paljud pidu. Ma chillisin niisama mõne teise rahulikumaga ja kuskil kella 5 aeg läksin magama. Kell 8 olime juba hommikusöögil ning kell 10 väljus meie buss. Enamus bussid siiski väljusid varem, niiet tegelikult koosneski see öö hüvastijättudest... see on üks osa vahetusõpilaste elust .

 

Igaljuhul, bussisõit läks ikka väga väga kiiresti tegelikult. Pidevalt olid söögipeatused ja bussis oli ka koguaeg süüa. Eesti komme ja vett ja kõike oli :D Öö oli raske, sest ruumi oli üsna vähe. Kuskil öösel peatusime Leedus. Leidsin wifi ja juba sõitsimegi edasi. Hommik Riias oli lahe selle poolest, et see kohvik, kus sõime oli väga kodune ja maitsvad toidud. Siis oli meil veel vaba aega Riias. Me kogunesime kaubahalli ette ja hakkasime eesti laule laulma. Mõned inimesed jäid seisma ja kuulama isegi :D Läbi linna kõndides laulsime veel ka. Ja no oli ühtekuuluvuse ja uhkuse tunne meie keele üle. Oli <3

 

viele Koffer

 

esimene kokkupuude leivaga, Poola

 

esimene kokkupuude oravakommidega..

 

 

bussis olid jaaniussid :):)

 

midagi oli puudu veel :p

Varsti sõitsime edasi. Ees ootas piknik rannas. Ausaltöeldes olid kõik juba väga väsinud, kõhud täis ja tahtsid ruttu koju jõuda. Aga kui lõpuks randa jõudsime, ootas meid üks auto Yfu Eesti vabatahtlikega. Laual olid kõikvõimalikud eesti toidud; kohukesed, hapukurgid, must leib, merevaik, igasugused maiustused ja joogid ja palju muud. Kõik olid järsku jube näljased ja essana tormati kohukeste juurde :D Niiiiiiiiiii hea oli !!! Aitäh Yfu !!!!!

Siis chillisime veel mere ääres. Tegime pilte ja mänge ja teised matsid Kaarli liiva alla jne lollused. Aga supertore oli :D Ja juba me sõitsimegi edasi, suunaks Pärnu. Bussis laulsime palju, palju. Kui Pärnu jõudsime, sai pärnakatega hüvasti jäetud. Hakkasin ise ka väga nutma, kui rukkililli nägin. No nii ilus.
   Edasi sõit Tallinnasse läks üsnagi ruttu. Ikka laulsime ja tantsisime seal bussis. Keegi ei suutnud enam rahulikult istuda. Need emotsioonid nii selgelt meeles veel :) vaikselt jõudsimegi Toompeale, muusika mängis ja ärevus oli mega suur. Vaatasin kohe aknast, kas emmet näen ja seal ta oligi. Jooksin ruttu välja ja pisarad voolasid nii nii tugevasti ja kallistasime sada aastat :) Issi ja onu Erki olid veel ka seal ja ma olin nii nii õnnelik sellel hetkel! Siiamaani olen !

Jätsime teistega hüvasti. Kõigil pisarad voolasid. Me oleme kõik midagi nii erilist läbi elanud. Kes seda teinud on, need teavad ja sõnu pole vaja.. <3

Ma armastan teid .
Ma armastan elu .